Vihmalaul

Ghana muinasjutt
pärit raamatust „Ümber maailma 80 muinasjutuga“ (kirjastus Egmont, 2008. lk 123-125)
Jutustanud: Jaak Känd

Suvine kuumus oli kuivatanud džunglijõe kitsaks nireks. Maapind oli täiesti kõrbenud ja kõik loomad olid meeleheitel.
„Me ei saa ilma veeta elada,“ halises tüügassiga. „Mida teha?“
„Võiksime kolida teise džunglisse,“ soovitas sebra.
„Võiksime kaevata kaevu,“ ütles jõehobu.
„Ärge olge rumalad,“ ütles madu. „Meil pole tarvis teha muud, kui äratada taevajumal Nyame. Ta on vist Suure Mäe taga magama jäänud. Kui hüüame hästi valjusti, siis ärkab ta üles ja saadab meile vihma.“
„Mina äratan ta üles,“ ütles lõvi. „Minul on kõige valjem hääl džunglis.“ Ta ajas pea kuklasse ja hakkas möirgama: „Urrah! Urrah! Urrah!“

Loomad ootasid, aga midagi ei juhtunud. Taevas jäi siniselt kirkaks. Tuuleõhk sahistas kuivanud rohus. Taevajumal Nyame muudkui norskas.
„Las mina proovin,“ ütles elevant. „Nyame kuuleb mind kindlasti.“
Elevant tõstis londi üles ja tuututas, nagu jaksas: „Tutuut! Tutuut! Tutuut!“

Loomad ootasid jälle, aga ikka ei juhtunud midagi. Lehed rippusid puude küljes, kuivad nagu paber, ja tuuleõhku polnud niigi palju, et see oleks neid liigutanud. Taevajumal Nyame muudkui norskas ja norskas.
„Mina ajan selle laisa jumala üles,“ hüüdis kaelkirjak. „Mina olen kõige pikem. Mind peaks Nyame päris hästi kuulma.“ Ta sirutas oma pika kaela välja ning hakkas üürgama nii valjusti, nagu ainult tema seda suutis: „Üürgh! Üürgh! Üürgh!“

Aga taas ei juhtunud midagi. Sääsed sumisesid kuuma päikese käes, aga taevajumal Nyame muudkui norskas ja norskas ja norskas.
„Las mina proovin,“ ütles ahv. „Mina ronin kõige kõrgema puu otsa. Nii kõrgelt kuuleb taevajumal mind päris kindlasti!“ Ta vinnas end puu otsa ja kukkus seal vadistama. „Vadi! Vadi! Vadi!“

Jälle ei juhtunud midagi. Lehekonnad haigutasid. Taevajumal muudkui norskas ja norskas ja norskas ja norskas.
„Mina oskan lennata!“ suurustas flamingo. „Mina ajan taevajumala üles!“ Ta hõljus kõrgele üles ja hakkas vaaksuma: „Vaaks! Vaaks! Vaaks!“

Aga jälle ei juhtunud midagi. Jõesängis kuivas viimnegi piisake. Taevajumal muudkui norskas ja norskas ja norskas ja norskas ja norskas.
„Kas mina tohin ka proovida?“ küsis hääleke mudasest jõesängist. Rääkis tilluke jõekarp, kelle kaanepoolmed olid peaaegu kinni kaitseks tulise päikese eest.
„Kuidas taevajumal sind kuuleb? Sa oled ju nii madalal all!“ ütles madu.
„Mu lapsed on janu kätte suremas. Ma laulan nii valjusti, nagu jaksan.“
Ta tegi oma karbikaane pisut rohkem lahti ja hakkas laulma. Teised loomad peaaegu ei kuulnudki teda, aga Nyame Suure Mäe taga liigatas. Mis ilus laul see oli? Kas kõlas see unes või ilmsi? Nyame tõstis pea, et paremini kuulda, ning taevasse voogasid ta juuksed, varjutades džungli.

Jõekarp muudkui laulis. Laulis lootusest, mis tal oli laste tuleviku kohta, ja palus Nyamelt vihma, et see neid elus hoiaks. Tema laul oli nii nõiduslik. Ning äkki langesid taevast piisad. Sadas. Jõgi täitus uuesti veega. Maapinnale tekkisid lombid. Loomad laulsid ja tantsisid ja rõõmustasid. Nad jõid, kuni kõhud ähvardasid lõhkeda. Kõik nende ümber muutus lopsakaks ja puhkes õide.

Keegi ei tänanud jõekarpi, aga jõekarp ei saanud pahaseks. Vähemasti polnud ta lapsed enam ohus.